Ajalugu

Saksa psühholoog William Stern sõnastas 1912. aastal IQ põhidefinitsiooni, kui ta defineeris intelligentsuskvoodi hinnangulise "vaimse vanuse" ja tegeliku "kronoloogilise vanuse" suhtena.

Näiteks kui 10-aastase poisi vaimsed võimed vastavad 13-aastase omadele, siis on tema IQ=130 (100×13/10).

Testimisel kasutatakse ülesandeid, mis on jaotatud rühmadesse vastavalt inimeste vanusele, kes on keskmiselt võimelised neid lahendama. Vaimne vanus määratakse kindlaks kõige keerulisemate ülesannete põhjal, mida testitav isik suudab õigesti lahendada.

Keskmiseks peetakse IQ-d vahemikus 90 kuni 110.

Sterni valem kehtib aga ainult laste puhul. Täiskasvanute puhul kasutatakse inimese vaimsete võimete populatsiooni keskmise tasemega võrdlemiseks tuletatud koefitsienti, mida nimetatakse hälbivaks IQ-ks. Umbes 50% elanikkonnast on keskmine IQ väärtus (st 90–110). Ligikaudu 13% populatsioonist mahub vahemikku 110 kuni 139 ning 1,5% kõigist Maa elanikest saavutab geeniuse taseme. Madalale intelligentsuse tasemele vastab tulemus vahemikus 80–89. Alla 70 jäävad tulemused vastavad alanevas järjekorras nõrgamõistuslikele, idiootidele ja imbetsillidele. Nõrgamõistuslikke on võimalik õpetada ja treenida, idioote on võimalik ainult treenida ning imbetsillide puhul pole võimalik kumbki. Asjaolu, et teil on teatav intelligentsuse tase, ei pruugi teie elus aga olulist rolli mängida. Nii võib ka näiteks töölisel olla IQ üle 125.

IQ mõõtmine on aastate jooksul edasi arenenud ning üks kõige täpsemaid IQ-teste on just see, mida teile siin pakume. Kuna aga mõned asjad pole aastate jooksul muutunud, siis ärge üllatuge, et testi käigus palutakse teil sisestada oma vanus. See on vajalik ainult võimalikult täpse tulemuse tagamiseks. Palju edu!